Tänulikkust ei saa sundida. Aga seisundit saab valida. Ja märgata.

Ma ei usu enam tänulikkuse peale surumisse.
See „ole tänulik“ ei tööta, kui sees on väsimus, valu või segadus. Keha teab kohe ära, kui miski pole päris. Siis tõmbub ta kinni.

Aga ma olen märganud üht teist vahet. Ma ei pea sundima tunnet. Ma saan valida seisundi.
Ma saan valida, et ma hingan aeglasemalt.
Et ma ei jookse mõttes ette ega taha tagant ära. Et ma luban endal olla kohal, ilma hinnanguta. Ja siis ma hakkan märkama.

Mitte suuri asju.
Vaid päris asju.
Et jalad on maas.
Et mul on soe.
Et keegi on kõrval.
Või et ma olen üksi ja see on täna just see, mida vaja.

Et ma sain aru. Või et ma ei saanud – ja seegi on okei.

Alles pärast märkamist võib tänulikkus tekkida. Loomulikult. Ja vahel ei tekigi – ning ka see on aus koht.
👉 Siin on vahe:
tänulikkuse sundimine
vs
seisundi valimine ja märkamise lubamine.
Tänulikkus ei ole eesmärk.
Ta on seisundi loomulik olek, ka raskustes.
Ta tuleb siis, kui ma ei sunni, vaid olen kohal.

Täna jagan sinuga lastele loodud lehti, mis aitavad õhtul vaikselt rahuneda, hingata ja tulla päeva saginast tagasi turvalisse olemisse.

On hetki, kus elu tundub nagu muinasjutt. Kõik on justkui jeeee – ilus, kerge, õige. Sa mõtled: uskumatu, kas tõesti võibki nii olla?
Ja siis… järgmine hetk oled justkui tagasi kuskil minevikus, kohas, mis pole üldse sinu oma. Elus, mida sa ei ole valinud. Ja tekib küsimus: miks see nii on?

Võib-olla sellepärast, et universum on tühi ja puhas ning loob vastavalt sellele, mida sa vajad, otsustad ja valid. Kui sa ise mõtled: “Ossa… mul ongi ju kõik hästi”, ja samal ajal oled natuke ehmunud, kas see ikka võib nii olla, siis universum justkui küsib vastu:
“Ahhaa… sa pole kindel. Äkki sa ei tahagi?”

Siia kõrvale sobitub minu jaoks ka maatriksi teooria. Selle järgi valid sa olla seal, kus sul on hea. Sa oledki selles elus, mis sind õnnelikuks teeb – kuni ühel hetkel üllatud ise: “Oi, kas tõesti võibki nii hästi olla?”
Ja justkui kukud tagasi… nagu kortermajast mitu korrust alla. Tegelikult ei ole sa tagasi kukkunud – lihtsalt elu ei jõua alati samas tempos järele. Maatriks kohandub. Elu tuleb sulle järgi ja küsib veel viimastel kordadel:
“Kas oled nüüd päriselt valmis õnnelik olema?”

Ja sinu töö on tegelikult väga lihtne:
naeratada ja öelda: “Jah. Sain aru. Olen valmis.”
Ja siis lihtsalt… nautida edasi.

Muidugi ei saa mainimata jätta vana energiat. Seda vana mustrit, kus inimene ütleb: “Olen õnnelik”, ja siis juhtub midagi ning järgneb: “Oi miks minuga alati nii juhtub. Mina olengi selline. Minule tulebki ainult halb.”
Siis saad aru – see on vana, rikkis grammofon.

Ja ükskõik, kas sa seletad elu universumi, maatriksi või mõne muu teooria kaudu – kui valid elu juhtimise asemel juhuslikkuse, siis ei vii see sind väga kaugele. Valik loeb.

Teooriaid on tohutult. Mina armastan eelkõige neid kahte. Nendest on kantud ka mu lood. Ja igapäevaelus kogedes olen teinud ühe lihtsa, aga väga teadliku valiku:
mina valin õnne.

Mitte tehislikult. Mitte punnistades. Mitte teeseldes.
See ei tähenda, et mu elu oleks valmis – kaugeltki mitte.
Aga ma tunnen, et olen teadlik. Ja iga päevaga arenen selle sees aina vägevamaks spetsialistiks.
Ja see tunne… see on mega.

Ja ma jagan seda sinuga, sest ka sina saad nende teemade üle mõelda.
Ka sina saad otsustada.
Mida sina valid? 💛

Kui otsustan hakata päriselt raha looma, kerkib nähtavale surve – justkui peaks end rohkem tõestama, pakkuma rohkem, pingutama üle.
Ja siis ilmub irooniline peegel: keegi, kelle tooted on juba väga head, aga kes püüab ikkagi kõigest väest, maksab justkui peale. Mitte seepärast, et väärtust poleks – vaid seepärast, et sees elab mittepiisavuse tunne.

Ja sealt tuleb arusaamine: see on minu õppimise koht.

End väärtustada mitte läbi pingutuse, vaid läbi teadlikkuse ja rahu.
Läbi teadmise, et kui väärtus on päris, ei pea ta karjuma.
Kui pühendumine on ehe, ei pea ta end õigustama.

Ma ei pea end rohkemaks tegema, kui ma olen.
Ma ei pea pakkuma rohkem, kui on õige.
Ma ei pea kiirustama, sest loomine toimub niikuinii.

Piisab hingamisest.
Piisab kohalolust.
Piisab teadmisest, et kõik me oleme väärtuslikud –
ja kui mina hoian oma rahu, loob elu koos minuga. 🌿

On huvitav, kuidas pöördepunkt ei tule pingutades,
vaid siis, kui oled päriselt väsinud.
Mitte alla andnud,
vaid ära elanud.

Kui ei rutta enam,
ei suru ega püüa kõike korraga paika panna,
siis hakkab midagi vaikselt joonduma.
Nagu elu võtaks sammu ettepoole
just sel hetkel, kui sina astud sammu tagasi.

Tekib teadlikkus,
et kõik ongi täiuslik just nii, nagu on.
Mitte seepärast, et kõik oleks valmis,
vaid seepärast, et vastupanu kaob.

Ma ei pea rohkem tegema,
kui on aus.
Ma ei pea rohkem olema,
kui ma olen.
Ma ei pea teistelt rohkem nõudma,
kui nad praegu suudavad.

Ja kummalisel kombel,
just siis hakkab kõik, mis peab tulema,
tulema ise.
Ilma sunduseta.
Ilma tõestamiseta.

See ei ole loobumine elust.
See on elu lubamine.
Ja sellest kohast vaadates
ei ole enam kiiret ega puudujääki –
on vaid kohalolu,
mis kannab.