Baas meie teadvuses saab päriselt paika alles siis, kui hakkame elama iseenda järgi. Mitte selle järgi, mida teised arvavad, ootavad või heaks kiidavad, vaid selle järgi, mida meie ise näeme, tunneme ja vajame. Kui teeme valikuid selleks, et saada kinnitust väljast, jääme justkui pidevalt liikuvasse pinnasesse – kord oleme piisavad, kord mitte, kord sobime, kord mitte. See ei loo püsivust ega rahu.

Kui aga hakkame tegema seda, mis meie seest tuleb – mida me naudime, mis meid toetab ja kannab –, siis hakkab midagi paika minema. Tekib äratundmine: see olen mina. Ja sealt kujunebki see sisemine baas, millele saab toetuda.

Me ei pea enam tõestama.

Ei pea sobituma.

Ei pea ootama kinnitust.

Sest kui me ise näeme, tunneme ja lubame endal olla, siis see on juba piisav.

Ja just siis hakkab ka väline maailm peegeldama rohkem kooskõla. Mitte sellepärast, et me pingutaks või midagi tõestaks, vaid sellepärast, et me ei kõigu enam iseendas.

Teiste arvamus võib jääda, aga see ei juhi enam meid.

Me ei loo enam oma elu sellest, mida arvatakse.

Me loome sellest, kes me päriselt oleme.

Teiste peas on sageli see, mida ma ise sinna panen.

See, kuidas ma end näen, mida ma enda kohta usun ja millist tunnet ma endas kannan, peegeldub ka teistesse. Kui ma arvan, et mind hinnatakse, siis hakkan seda igalt poolt nägema. Kui ma tunnen, et ma ei ole piisav, siis loen seda välja ka teiste pilkudest ja sõnadest, isegi kui seda seal otseselt ei ole.

Me projitseerime.

Ja siis usume, et see on päris.

Tegelikult ei ole asi alati teistes, vaid selles, mida me ise enda seest välja kanname. Me loome oma sisemise tunde põhjal loo ja paneme selle teistele külge.

Ja kui see koht meie sees muutub, muutub ka see, mida me teistes näeme.

Seega küsimus ei ole ainult:

mida teised minust arvavad?

Vaid hoopis:

mida ma ise enda kohta usun ja teistele peale kannan?

Sest tihti elame me mitte teiste mõtetes, vaid enda loodud peegeldustes.

Kui hirm ei lase mul elada ega edasi liikuda, siis ma jään korraks seisma ja vaatan talle otsa, ma ei jookse enam ära ega suru seda alla, vaid küsin endalt mis on see kõige hullem, mida ma kardan, ja siis ma luban endal seda päriselt tunda, kujutan selle olukorra ette ja lasen sellel tundel tulla kehasse, ma ei võitle sellega ega püüa seda kohe ära lahendada, ma lihtsalt olen selles ja märkan, kuidas see tunne liigub, ta ei jää igavesti, ta läheb läbi, ja koos sellega kaob ka see haare, millega hirm mind kinni hoidis, sest ma ei põgene enam selle eest, ma olen selle juba läbi tundnud, ja justkui polegi enam vaja, et elu tooks mulle sama kogemuse päriselt ette, sest ma olen selle enda sees juba läbi käinud, ja siis ma saan jälle hingata ja liikuda, mitte ilma hirmuta, vaid koos teadmisega, et ma saan ka sellest läbi

Kõik on olemas?

Oot mida ma taga ajan…..vaikus ….. ja selles vaikuses on justkui füüsiline kohalejõudmine kehasse, ei pea enam otsima, ma ei pea tõestama, ma ei pea kuhugi jõudma, minu ülesanne ei ole enam taga ajada, minu ülesanne on märgata, olla, öelda jah, tänan, võtan vastu ja nautida, lihtsalt nii lihtne ongi.

Ja just ennem mitte kaua aega tagasi tuli üles ka muud….kahtlus, hirm, segadus, justkui küsimas: oled sa kindel ja ma märkan ka seda, ma märkan, kuidas need tekivad, kuidas nad liiguvad minus ja õnneks võrreldes varasema eluga ma näen neid, kuid nii, et need ei ole takistused, need on varjukoridorid….kohad, kust ma lihtsalt lähen läbi, mitte kuhu ma jään, need on kunagi olnud mu kaitse, mu eelkäijate kaitse, hoidnud mind aga ma märkan, et nad ei pea enam mind juhtima, nad justkui püüavad hoida mind vanas mitte pahatahtlikult vaid nad ei tea muud viisi ja mina märkan, ma ei võitle, ma ei lükka eemale, ma ei lähe kaasa, ma lihtsalt märkan ja ütlen vaikselt: ma näen sind ja juba see märkamine loob ruumi, ma ei pea sinuga kaasa minema ja ma liigun edasi lihtsait märgates, kus ma juba märkan ja tean, et kõik on olemas….

Ma olen hoitud, elu kannab, kõik tuleb minuni õigel ajal ja ma märkan seda ja nii ma olen, ütlen jah, tänan, võtan vastu ja naudin.

Kes saab olla, kui mitte sina ise.
Ja kui sa teisele ei sobitu,
siis ei ole see koht, kus end väiksemaks teha.
See on koht, kus hing tõmbab rahulikult sisse
ja ütleb: ma aktsepteerin.
Ma ei pea sobituma, et olla väärt.
Ma võin lihtsalt olla – ja sellest piisab.
See ei ole allaandmine.
See on rahu.
See hetk, kus sa ei sunni enam end kellegi teise kujusse,
vaid lubad endal jääda selliseks, nagu sa oled –
ja lased teisel olla selline, nagu tema on.

📘 Loov visualiseerimine – teadlik loomine igas hetkes
Autor: Shakti Gawain
Raamat: Loov visualiseerimine

Jagan oma lugemist:

Meie mõtted ja tunded ei ole lihtsalt mööduvad seisundid – need kujundavad meie kogemust ja elu suunda.

Negatiivsed, kartlikud ja ebakindlad tunded tõmbavad sageli meie ellu kogemusi, mida me tegelikult vältida sooviksime. Mitte sellepärast, et me neid teadlikult valiksime, vaid seetõttu, et see on energia, mida me endas kanname.

Kui aga meie sisemine seisund on positiivne, ootav, rahulolev ja juba ette rõõmu tundev, hakkavad meie ellu ilmuma inimesed, olukorrad ja sündmused, mis selle tundega kooskõlas on.
Siiski ei piisa ainult pinnapealsest positiivsest mõtlemisest.

Tõeline muutus sünnib siis, kui me oleme valmis sügavamalt märkama – oma uskumusi, hirme ja sisemisi mustreid. Alles siis hakkavad meid piiravad seisukohad vaikselt hajuma ning meie ellu tekib rohkem ruumi.
Ruumi sellele, mis on loomulik: õnn, rahu, rõõm ja armastus.

Loov visualiseerimine ei ole ainult kujutlemine.
See on teadlik loomine. Alguses võib see olla lihtne harjutus. Võtta hetk iseendale. Istuda või heita pikali vaikuses. Lõdvestada keha ja hingata sügavalt. Seejärel tuua oma teadvusse midagi, mida soovid kogeda – olukord, tunne, sündmus või muutus. Kujutleda seda nii, nagu see oleks juba osa sinu elust. Näha detaile, kogeda emotsiooni, tunnetada seda pärisena.

Oluline ei ole ainult pilt, vaid tunne. Visualiseerimine toimib kõige paremini siis, kui see on meeldiv ja loomulik kogemus. Nagu lapse unistus – kerge, avatud ja kahtluseta. Seda võib toetada ka sõnadega – positiivsete kinnitustega, mis aitavad suunata mõtteid ja tähelepanu.

Näiteks:
“Ma loon oma ellu rahu ja selgust.”
“Ma olen avatud headele kogemustele.”
Harjutuse lõpus on oluline lasta lahti – usaldada, et kõik toimub õigel viisil ja õigel ajal, kõigi osapoolte hüvanguks.
Kui tekivad kahtlused või vastuolulised tunded, ei ole vaja nendega võidelda. Piisab nende märkamisest ja edasi liikumisest.
Fookus jääb sellele, mida soovid kogeda.

Aja jooksul muutub see praktika millekski enamaks kui harjutus.
See saab osaks mõtlemisest.
Osaks teadlikkusest.
Osaks elamisest.
Ja siis hakkad märkama midagi olulist:
sa ei oota enam, et elu juhtuks sinuga.
Sa osaled selles.
Sa lood seda.

Iga mõte, iga tunne, iga kujutlus muutub väikseks seemneks, millest kasvab kogemus.
Ja samm-sammult hakkab sinu elu kujunema selliseks, mida sa oled valmis endas ette kujutama ja vastu võtma.

Oluline on regulaarsus, mitte surumine. Nautimist oma teekonnal!

🌱Enese väärtustamine – märkamine ja vabastamine

Ma vaatan ausalt enda sisse. Ma märkan kohti, kus ma ennast ei väärtusta või vähendan. Ma märkan hetki, kus mu keha läheb raskeks, pingesse või väsib – need on märgid, et ma ei ole sel hetkel enda poolel.

Ma ei hinda ennast enam läbi puuduse. Ma ei mõõda oma väärtust läbi tegemise, tulemuste ega teiste arvamuse. Ma väärtustan ennast täielikult – igas oma rollis, igas hetkes.

Ma olen piisav. Ma olen terviklik. Ma olen väärtuslik lihtsalt sellepärast, et ma olen. Mind väärtustatakse. Minu väärtust tuntakse ja märgatakse. Kui minus kerkib tunne, et ma ei ole piisav, siis ma tean – see ei ole tõde.

See on vana kandam, vana muster, mis on tulnud nähtavale, et ma saaksin seda märgata ja vabastada. Ma märkan seda. Ma tänan seda õppetundi. Ja ma ütlen: ma ei vaja seda enam. Ma lasen sellel minna. Kergusega. Rahuga.

Ja ma valin nüüd – enese väärtustamise igal tasandil. Mõttes. Tunnetes. Kehas. Tegudes. Ma olen enda poolel.

Alati.

🌅 Iga hommik on uus algus sellepärast, et sul on võimalus valida uuesti. Prindi või kirjuta see endale välja. Valida iseennast.

🌿 Peatu ja kuula ennast

Enne kui päev sind endaga kaasa viib, peatu korraks. Hinga. Küsi endalt ausalt: kuidas mul täna päriselt on? Mitte seda, kuidas “peaks” olema, vaid kuidas on. Sellest hetkest algab su päev.

☀️ Vali päeva tunne

Sa ei pea alustama tegemisest. Sa võid alustada tundest. Mis on see tunne, mida sa tahad täna kanda? Rahu. Kergus. Selgus. Usaldus. Kui sa valid tunde, hakkab päev ennast selle ümber looma.

🌸 Tee midagi enda jaoks

Ja siis tee midagi väikest, aga päriselt enda jaoks. Kõigepealt joo sooja vett. Siis võimalusel poole tunni pärast joo oma tee või kohv rahulikult. Mine korraks õue. Pane käsi südamele. Või võimle, raputa oma keha läbi või määri oma keha õliga ja tunne, et sa oled oma kehas kohal.

🔥 Vali vähesed, aga olulised asjad

Sa ei pea täna tegema kõike. Vali üks kuni kolm asja, mis päriselt loovad liikumise. Mis toidavad sind või seda, mida sa lood. Kui need on tehtud, on päev juba õnnestunud.

🌊 Luba päeval muutuda

Luba päeval olla elus. Sa ei pea jääma kinni hommikusse plaani. Kui energia muutub, muuda suunda. Kui väsid, puhka. Kui tekib voolamine, mine sellega kaasa.

💛 Tule päeva jooksul tagasi

Päeva keskel peatu korraks ja küsi: kas ma olen endaga ühenduses? Kas ma pingutan või ma voolan? Kui oled eemaldunud, tule lihtsalt tagasi.Ühe hingetõmbega.

🌙 Päeva lõpetamine

Õhtul, enne und, ära hinda ennast. Märka. Leia vähemalt üks asi, mis oli hea. Midagi, mis õnnestus. Midagi, mida sa tundsid. Ja ütle endale: täna piisas.

✨ Meeldetuletus

Sa ei vali end iga päev täiuslikult. Aga sa saad alati valida tulla tagasi. Ja sellest piisab, et su elu muutuks pehmemaks, selgemaks ja päriselt sinu omaks.

Päris huvitav on see hetk, kui midagi, mis kunagi oli suur unistus, tuleb täiesti ootamatult uuesti su ukse taha. Või isegi paremana. Ja siis sa seisad seal. Vaatad seda. Tunned korraks ära selle vana tunde enda sees… aga see ei haaku enam päriselt. Midagi on muutunud. Mitte see võimalus – vaid sina.

Sa naeratad rahulikult. Vaatad oma praegust elu ja tajud selgelt: see, mis mul on täna, on päriselt minu.

See ei ole enam unistus, mida taga ajada – see on elu, mida ma juba elan. Ja siis ütled aitäh… aga ei, sa ei vali enam midagi minevikust loodud kujutluse põhjal. Sa ei loo enam illusioone sellest, mis kunagi tundus õige. Sest sa näed – see oli selle aja sina. See oli vajalik, et jõuda siia.

Täna sa valid midagi muud. Sa valid selle, mis on päriselt. Sa valid selle, mis juba toimib. Sa valid oma elu just sellisena, nagu ta praegu on – mitte väiksemana, vaid hoopis täiuslikumana, kui ükski kunagine unistus oskas lubada.

Ja selles valikus on mingi sügav rahu. Ei ole enam vajadust tõestada, saavutada või tagasi minna. Ei ole ka tunnet, et midagi oleks puudu. On lihtsalt teadmine, et elu ei ole midagi, mida peab taga ajama – see on midagi, mis avaneb siis, kui sa oled valmis seda päriselt vastu võtma. Ja võib-olla kõige ilusam osa on see, et sa ei ütle „ei“ elule. Sa ütled „jah“ iseendale.