Isegi kui see tundub esialgu absurdne, siis oma elu loomine algab iseenda peas – hetkest, kui teadvustad midagi justkui juba olemasolevana.

Kui lubad sellel mõttel endas olla, hakkad ka igapäevaelus valima teisiti: märkad, naudid, usaldad.

Näiteks:
ma olen välja andnud raamatu – isegi siis, kui alles mõtlen, millest raamatut kirjutada.
ma elan õnnelikku elu.
mul on kõike külluses.

Sa justkui astud sellesse seisundisse juba enne, kui välises maailmas kõik vormi võtab.

Ja siis lihtsalt lubad elul sellele otsusele järele tulla – sammhaaval, olukord olukorra järel, tuues need võimalused sinu ette justkui kandikul.

Elu ei sünni ainult sellest, mida me teeme.
See sünnib ka sellest, mida me julgeme enda kohta tõeks pidada. ✨

Energia on meie elujõud. See on meie tähelepanu, meie mõtted, tunded ja kohalolu. Kõik, millele me oma tähelepanu anname, saab osa meie energiast.

Energia defitsiit tekib siis, kui anname rohkem energiat välja, kui suudame taastada. See ei tule alati suurest füüsilisest pingutusest. Väga tihti tekib see hoopis väikestest ja märkamatutest kohtadest.

Energiat anname ära näiteks siis, kui räägime palju teistest inimestest, arutame nende elu, hoiame hinnanguid või arvame kellestki halvasti. Samuti siis, kui püüame kedagi päästa, tema elu parandada või kanname muret millegi pärast, mis tegelikult ei ole meie vastutus.

Kõik need hetked viivad osa meie energiast meie enda keskpunktist välja.Kui ma korraks sellest kõigest eemale astusin ja rahulikult iseendaga olin, tuli üks oluline taipamine.

Info, mis mulle vahel tuleb ja mida olen pidanud enda omaks, ei ole tegelikult ainult minu oma. See on midagi, mis kuulub meile kõigile.

Minu roll ei ole seda energiat jõuga suruda ega maailma päästa. Minu roll on lubada sellel lihtsalt läbi minu tulla.Kui ma jagan midagi sellest kohast, kus lugu sünnib loomulikult, siis voolab energia läbi ilma, et ma peaksin ise oma energiat ära andma. Energia hakkab kaduma siis, kui ma hakkan lugusid suruma.

Samas on oluline ka teine tasakaal. Energia on tasakaalus ka siis, kui ma hindan oma väärtust. Jah, minu ülesanne on jagada. Jah, ma olen selleks piisav. Ja jah – ma olen väärtuslik. See tähendab, et ma võin vastu võtta ka toetust ja tasakaalupanust neilt, kes sellest aru saavad ja soovivad seda teha.

Jagamine ei tähenda enda tühjaks andmist – tasakaal sünnib siis, kui vool liigub mõlemas suunas: andmises ja vastuvõtmises. Kui tunned, et minu jagamised sind kõnetavad ja soovid seda teekonda toetada, siis leiad selle võimaluse siit:http://vana.kesktee.ee/kesktee-info/⁠�

🌱Piiravad uskumused on mõtted ja veendumused, mis loovad meie sees nähtamatud piirid. Need ei ole alati tegelikud piirid, vaid pigem lood, mida oleme elu jooksul õppinud uskuma – läbi kogemuste, kasvatuse, ühiskonna ootuste või varasemate olukordade. Kui me neid usume, hakkavad need mõjutama seda, kuidas me end näeme, milliseid valikuid teeme ja kui vabalt lubame endal olla see, kes me tegelikult oleme.

Piiravad uskumused võivad kõlada meie sees näiteks nii: ma ei ole piisav, see pole minu jaoks, ma ei saa sellega hakkama või ma ei tohiks nii olla. Sageli ei ole need mõtted väga valjud, vaid pigem vaiksed sisemised kahtlused, mis märkamatult suunavad meie käitumist ja enesetunnet.

Kui inimene läbib sees tugevaid muutusi ja hoiab samal ajal end veel vanades piirangutes, tekib kehas pinge – nagu kaks erinevat suunda korraga. Üks osa tahab liikuda edasi ja teine hoiab veel kinni.🍀Teadvusta ja märka, kus sa ennast piirad? Võta see vastu ja lase lahti. Võta ennast vastu, nii vaid saad juhtida oma elulaeva, ise.

Mõne aja tagant suhtlen ome hollandlannast sõbrannaga. Me räägime häälsõnumite ja sõnumite kaudu. Minu inglise keel on üsna roostes, seega olen väga tänulik, et tänapäeval on olemas tõlkimise võimalused – need aitavad mõtteid edasi anda ka siis, kui sõnad ise alati kergelt ei tule.

Hiljuti jagasin talle oma praegust teekonda ja kirjutamise armastust. Rääkisin, kuidas ma silun oma väikest raamatut „Jakobi õpetused“. See raamat on minu jaoks väga eriline ja oluline, sest seal jagan viimaste aastate õppetunde – eelkõige iseendale, kuid kuna me kõik moodustame ühe terviku, siis võib see kõnetada ka teisi.

Kirjutades olen märganud midagi enda kohta. Olen loomult üsna kiirustaja, kuid nii kirjutamine kui ka taimede ja salvidega toimetamine õpetavad mind rahus olema ja täielikult pühenduma. Neid asju ei ole võimalik teha kiirustades. Ikka silud, parandad, lisad midagi juurde ja lased mõnel mõttel küpseda. Ja just seda raamatut sõbrannale kirjeldades tuli mulle äkki selge teadmine – elu ise ongi kunstiteos. Aja jooksul tõmbame sellele aina uusi pintslitõmbeid, täiendame ja muudame. Ning kunstiteos saab valmis alles siis, kui ta päriselt valmis saab. Salvid ja raamatu kirjutamine on nagu üks elu mäng.

Minu jaoks on küllus midagi palju enamat kui lihtsalt raha või vara. Küllus võib olla ka materiaalne – raha, asjad, võimalused ja heaolu –, kuid see ei ole enam päris küllus, kui seda hoitakse hirmus enda küljes kinni.

Minu tunnetuses elab küllus ringluses.

Kui midagi hoida ainult enda jaoks ja kinni, siis vool justkui peatub. Kui aga on lahkust, jagamist ja usaldust elu vastu, hakkab kõik liikuma. Küllus ei ole ainult see, mida omame, vaid ka see, kuidas lubame elul liikuda.

Minu jaoks on küllus tegelikult kõik meie ümber ja ka meie sees.

See on õhk, mida hingame.See on loodus, mis kasvab.

See on inimesed, kohtumised ja võimalused.

See on ka meie enda sees – meie hoolimises, loovuses ja oskuses märgata.

Küllus tähendab ka oskust olla avatud nii vastu võtma kui ka andma. Vastu võtta võib raha, asju, kingitusi, abi või toetust – sama loomulikult nagu anda.

See ei tähenda aga, et inimene peaks andma piirideta või olema naiivne. Küllus ei tähenda ka lollust. See ei tähenda, et peaks kõigile kõike andma või ennast ära kaotama. Pigem tähendab see avatud olekut elu voolule – võimalust anda ja vastu võtta ilma pideva arvestuse ja ootusteta.

Kui aga mõte on pidevalt selles, et jagades kaotan midagi või et igast andmisest peab kuidagi kasu saama, siis ei ole see minu tunnetuses enam küllus. See kipub olema pigem varjatud ahnus – hirm kaotada ja soov siiski ainult juurde saada.

Samas on minu jaoks oluline mitte ajada segamini küllust ja enese väärtustamist.

Need on omavahel seotud, kuid ma kirjutan neist teadlikult eraldi, et tekiks rohkem selgust.

Küllus on minu jaoks pigem teadvus ja elu ringlus.

Enese väärtustamine tähendab aga midagi muud: mida ma tegelikult vajan, kuidas ma end hindan, kas ma märkan oma vajadusi, kas ma väljendan neid, kas ma oskan seada piire.

Piiride seadmine võib tulla rahus või rahutult – see sõltub sageli meie sisemisest lapsest ja sellest, kui tervelt me teda kanname. See on juba omaette teema.

Kui inimene on ennast päriselt vastu võtnud sellisena nagu ta on, siis ei pea ta enam teistele tõestama, et ta on piisav ega oma mõtteid õigustama.

Siis saab inimene lihtsalt olla – kahe jalaga maa peal.

Ja just sellises kohalolus saab ka küllus loomulikult voolata. Siis on küllus su juures just sellisel kujul ja sellises koguses, nagu sa seda oma elus päriselt vajad. 🌿

Tunnen, et pean selle siiski välja ütlema.

Ükskõik, milline kaos toimub, on sul alati üks väga oluline võimalus – mitte toita seda kaost oma energiaga. Mitte anda oma eluenergiat hirmule, vihale, ärritusele või kadedusele. Need tunded võivad olla olemas, aga me ei pea neid iga hetk uuesti ja uuesti toitma.

Meie eluenergia on kõige väärtuslikum asi, mis meil on. See on allikas, millest sünnib meie kogemus elust. Lisaks selle energiaga kujundame me kõike enda ümber, ka maailma.

Kui suunad selle energia pidevalt rahutusse, siis kasvab rahutus. Kui suunad selle rahusse, hakkab rahu tasapisi kasvama. Vahel tundub, et maailma muutmiseks peaks tegema midagi suurt ja keerulist. Aga minu kogemus ütleb midagi palju lihtsamat: keskendu endale. Keskendu rahule enda sees. Märka oma päris vajadusi. Ela oma elu nii kohal olles kui oskad. Ja kui sinus tõusevad üles negatiivsed tunded – ära eita neid. Võta nad vastu nagu pilved taevas. Nad tulevad, nad on ja nad lähevad. Lihtsalt märka neid. Ära anna neile hinnanguid. Ära tee neist lugu sellest, kes sa oled.

Usu või ära usu, aga just sellest hakkab ka ümbritsev stsenaarium muutuma. Ma näen ja kogen seda iga päev. Mida vähem inimene endasse usub, seda vähem ta tegelikult ka oma elu eest vastutust võtab. Ja siis tundubki, et kõik toimub justkui kuskil väljaspool meid.

Aga hetkel, kui sa valid ennast – kui sa märkad oma vajadusi, kui sa julged elada oma elu – siis hakkab palju muud justkui ise paika liikuma.

🌟✨🌟

Aastate jooksul olen paralleelselt oma igapäevase sotsiaaltööga loonud ja hoidnud erinevaid kinniseid gruppe – sotsiaalsete oskuste ja toetuse ringe. Need on olnud kohad, kus inimesed saavad kokku tulla, jagada, kuulata ja olla päriselt kohal.

Ma ei ole kunagi suutnud seda teha õpikute või kindlate metoodikate järgi. Samuti pole ma tundnud, et peaksin kedagi õpetama paberite või süsteemide kaudu. Minu viis on olnud lihtsalt kohal olla, märgata ja peegeldada. Kuulata inimest ning vastata sellele, mis hetkes päriselt esile tuleb.

Minu ülesanne on alati olnud hoida inimest ja hoida ruumi – luua koht, kus inimene saab olla nähtud ja kuuldud ning kus tal on võimalus iseenda juurde tagasi tulla.

Samas on minu jaoks alati olnud oluline ka see, et keegi ei peaks tundma, et keegi teine on temast kõrgem või võrdsem. Me kõik oleme samal tasandil. Lihtsalt meie rollid ja ülesanded võivad elu erinevates hetkedes olla erinevad.

Internetis olen ma jaganud peamiselt mõtteid ja küsimusi, mis kutsuvad korraks peatuma ja iseenda sisse vaatama.

Mõni päev tagasi, haigestumise ajal, tuli minu sisse aga väga selge teadmine, et mingi muutus on tulemas. Samal ajal märkasin ka midagi enda juures – kui jagan läbi oma analüüsi ja mõtete, kulutan ma sellele väga palju energiat.

Selle teadmisega tuli ka arusaamine, et minu edasine jagamine peab olema teistsugune – puhtam ja lihtsam. Mitte läbi minu enda analüüsi ja mälu, vaid läbi nende mõtete ja sõnumite, mis justkui tulevad läbi minu.

Täna tean ma aga selgelt ka seda, et enne kõike muud on mul üks oluline ülesanne.

Minu raamat „Jakobi õpetused“ on sisu poolest tegelikult valmis kirjutatud. Nüüd on minu ülesanne see tekst üle vaadata, parandada, täpsustada, lihvida ja raamat tervikuks vormida.

Mis sellega edasi saab, ma veel ei tea. Eks aeg näitab. Praegu on lihtsalt oluline see teekond lõpuni viia. 🌿

Looja olemine

Viimasel ajal räägitakse palju sellest, et inimene on oma elu looja. Ja ma tunnen, et selles on oma tõde. Samas ei tähenda see minu jaoks seda, et me oleksime teadlikult loonud kõik raskused, mis meie ellu on tulnud. Meie elu mõjutavad ka teiste inimeste valikud, ajad, olukorrad ja lihtsalt elu enda kulg.

Küll aga usun ma, et meis on alati olemas võimalus võtta oma elu rool tasapisi enda kätte.

Vahel aga juhtub nii, et elu justkui peatab meid. Plaanid katkevad…haigestume…. midagi ei lähe nii nagu mõeldud.

Ja alles hiljem märkame, et võib-olla oli selles peidus olev suunamine. Võib-olla olime liiga kaua elanud teiste ootuste järgi. Võib-olla olime iseendast liiga kaugele läinud. Võib-olla oli lihtsalt aeg peatuda ja kuulata.

Minu jaoks ei tähenda looja olemine täiuslikkust ega pidevat kontrolli elu üle. See tähendab pigem ausust iseenda vastu. Julgeda märgata, mida ma tegelikult tunnen. Julgeda teha väikseid samme selles suunas, mis tundub päriselt minu tee.

Vahel tähendab see ka lihtsalt lubada elul voolata ja märgata, mida elu mulle näitab.

Ma ei tea alati vastuseid. Kuid ma õpin iga päev natuke rohkem kuulama – elu, loodust ja iseennast.

Ja võib-olla ongi looja olemine just see.

Olla kohal oma elus.

Ja samm-sammult liikuda omaenda KeskTee suunas.

Meie vaade maailmale on alati mingil määral piiratud. See on seotud meie kogemuste, mälu ja sellega, mida oleme elu jooksul õppinud nägema. Me tajume elu läbi oma senise loo.

Kui aga soovime elus uusi või paremaid tulemusi, on oluline jääda avatuks elu suuremale potentsiaalile. Kui hoiame kinni ainult oma senisest vaatenurgast, siis loome ja kordamegi sama kogemust.

Avatus lubab elul tuua meie ette midagi enamat kui see, mida meie piiratud vaade parasjagu näha suudab.

Abi vastuvõtmine ei ole alati lihtne, eriti kui oled harjunud kõigega ise hakkama saama. Kui oled elanud justkui natuke Pipi-laadset elu – teed, otsustad ja lahendad ise –, siis võib olla päris eriline tunne, kui keegi astub su ellu ja ütleb: „Nii, siin on mõned asjad, mis vajavad korrastamist,“ ning teebki need korda.

See on korraga harjumatu ja samas väga hea tunne. Mitte ainult sellepärast, et midagi saab tehtud, vaid sellepärast, et tekib tasakaal. Sa saad tänada – olgu see tasu või lihtsalt südamest tulev tänu.

Elu ongi ringlus. Me ei pea tegelikult keegi üksi hakkama saama, kuid vastutus oma elu eest jääb alati meie enda kätte. Küsimus on pigem selles, kas me oskame märgata seda liikumist enda ümber – millal on aeg ise anda ja millal on aeg vastu võtta.

Nagu musketäridel: üks kõigi ja kõik ühe eest.
Kui see tasakaal tekib, liigub elu palju kergemalt – andmises ja vastuvõtmises.